6.4.1 Austus Isikud

Austus Isikud on umbes ravivad inimesi autonoomsed ja austus nende soove.

Belmonti raportis väidetakse, et isikute austamise põhimõte koosneb kahest erinevast osast: (1) üksikisikuid tuleks käsitleda autonoomsetena ja (2) autonoomiaga inimestel peaks olema õigus täiendavale kaitsele. Autonoomia vastab ligikaudu inimestele, kes lasevad inimestel oma elu juhtida. Teisisõnu, inimeste austamine näitab, et teadlased ei tohiks inimestele midagi teha ilma nende nõusolekuta. Kriitiliselt tähendab see, et isegi kui teadlane arvab, et asi, mis toimub, on ohutu või isegi kasulik. Isikute austamine viib ideele, et osalejad, mitte teadlased, otsustavad.

Praktikas on inimeste austamise põhimõtet tõlgendatud nii, et teadlastele tuleks võimaluse korral saada osalejate teadlik nõusolek. Teadliku nõusoleku põhiidee on see, et osalejaid tuleks asjakohase teabega esitada arusaadavas vormis ja seejärel osaleda vabatahtlikult. Igal neist tingimustest on iseenesest olnud märkimisväärne täiendav arutelu ja stipendium (Manson and O'Neill 2007) , ja pühendan 6.6.1 punkti teadliku nõusoleku saamiseks.

Inimeste austamise põhimõtete kohaldamine peatüki algusest kolmes näites toob esile igaüks neist murettekitavate valdkondadega. Igal juhul tegid teadlased osalejaid - kasutavad oma andmeid (maitsed, sidemed või aeg), kasutasid oma arvutit mõõtmisülesande täitmiseks (Encore) või osalesid eksperimentides (emotsionaalne nakkus) - ilma nende nõusolekuta või teadlikkusest . Isikute austamise põhimõtte rikkumine ei muuda neid õpinguid automaatselt eetiliselt vastuvõetamatuks; Isikute austamine on üks neljast põhimõttest. Kuid mõtlemine inimeste austamisest näitab mõningaid viise, kuidas uuringuid saaks eetiliselt parandada. Näiteks võisid teadlased enne uurimist alustada või pärast selle lõppemist osaliselt nõustuda osalejatega; Ma lähen nende võimaluste juurde tagasi, kui arutlen nõusolekut punktis 6.6.1.